Kodu, millega tuli kaasa üllatus

Mäeotsa talu perenaine Maris ja tema pere soetasid selle armsa maakodu kümne aasta eest. Tollal müügikuulutuse pilte sirvides jäi neile silma elumaja aknaklaasil olev õrn peegeldus kõrvalhoonest – meie tänase loo peategelasest.  

“Mis hoone see küll on, mida ei lubatud pildile?” tärkas neis huvi. 

“Müüjalt kuulsime, et vana savihoone pole ostjate jaoks atraktiivne. Meie pere esmane kohtumine savihoonega oli aga hoopis midagi muud. Olime võlutud!” meenutab maja perenaine Maris, kelle sõnul mängis savihoone maakodu soetamisel olulist rolli.

Maja ajaloo kohta andsid aimu leiud maapinnast

“Kui me Mäeotsale kolisime, olid savihoones osaliselt olemas veel latrite ja sõimede piirded, laka peal vana hein. See kõik aitas luua ettekujutuse hoone kunagistest elanikest ja nende elust-olust,” räägib Maris. 

Mäeotsa talu ajalugu uurides selgus, et vana savimaja valmis 1928. aastal ja oli koduks paljudele loomadele. 1939.a. toimunud põllumajandusloenduse andmetel elas talus 1 ruun, 1 lehm, 2 siga, 2 talle, 1 lammas, 10 kana ja 1 kukk, kelle „elutoad“ asusidki savihoones.  

Tõenäoliselt oli savihoone aastakümnete jooksul ulualuseks veel paljudele teistelegi loomadele. Sellele annavad kinnitust mitmete vanade põllutööriistade, aga ka loomaluude leiud taluõue pinnasest.  

Lammutamise asemel otsustati iidne savimajake päästa

Kuigi savihoone oli üsna kehvas seisus, võitis see pererahva südamed ja nende kindel soov oli see võimalusel renoveerida.  

“Kohati olid saviseinad saanud vihmakahjustusi, akendel puudusid klaasid, vundament kippus viltu vajuma. Ometi oli maja armas ja väga hea energiaga,” meenutab maja perenaine Maris. 

Hoone kallal nokitsedes sai uuele pererahvale aina enam selgeks, et savimajal on lisaks autentsele väljanägemisele veel teisigi häid omadusi, mis renoveerimise kasuks rääkisid. “Kui hoone sisemuse korda tegime, märkasime üllatusega, kui mõnusalt jahe on seal kuumal suvel ja üsnagi soe külmal talvel,” räägib Maris. 

Eelmised omanikud olid püüdnud savimajakese eluiga pikendada – uuendasid näiteks laastukatust, et vihmakahjustuste süvenemine mõneks ajaks peatada –, kuid aeg tegi oma töö. Tuul tiris katusesse auke, ühest seinast varises vundament – oli viimane aeg renoveerimisega algust teha.

Esimene tõuge anti projektile 2020. aasta suvel

“Otsus usaldada töö Wanawiisi Ehitusele oli tehtud juba tükk aega enne tööde algust. Jäi üle vaid ühendust võtta, oma soovid-mured-mõtted ära rääkida ja alustada,” meenutab Maris.  

Niisiis võetigi 2020. aasta suvel meiega ühendust. Töödega hakati pihta aga kaks aastat hiljem, 2022. aasta märtsis, kui esimesed keerulised pandeemia-aastad mööda olid läinud.

Tööde kestus konsultatsioonist valmimiseni:

2020 suvi – konsultatsioon

2020 suve lõpp – hinnapakkumine

2022 veebruar – hinnapakkumise uuendamine

2022 märts – töödega alustamine

2022 detsember – akende ja uste paigaldamine

2023 mai – taastatud seinaosa fassaadi lubikrohvimine

Ehitusel said käe valgeks ka tudengid

Savihoone renoveerimine kestis märtsist kuni uue aasta suvekuudeni. Wanawiisi ülesandeks oli taastada hoone vundament ja saviseinad, krohvida fassaad ning ehitada katusetarind. Katusepleki ja räästakastide paigaldamine jäi AS Toode partnerite teha. 

Seina üles ladumisel tulid appi ka Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia rahvusliku ehituse eriala tudengid, kes Malvo Tominga juhendamisel oma praktikat tegid. “Oli tõeliselt põnev näha, kuidas toimub savitööde õppimine ja õpetamine,” meenutab kogu protsessi kõrvalt jälginud Maris. 

Tööde järjekord nägi välja selline:

1.    Märtsis toimus katuse lammutus ja uue katuse ehitus lagunenud seintele.

2.    Valmistati uus katusetarind ja lagunenud savist seinaosa demonteeriti.

3.    Müürsepp ettevõttest Wuni ladus lammutatud seina alla uue vundamendi ning taastas majataguse väljavajunud sokliosa.

4.    Puusepatöödena tuli taastada uksetender ja ehitada uus aknatender.

5.    Koos tudengitega laoti (vanade meetodite järgi) üles savisein ning taastati fassaadi tühimikud (savi täiteseguga).

6.    Müürsepp tegi vuugiparandused.

7.    Plekksepad paigaldasid katusepleki.

8.    Fassaad krohviti Wanawiisi tehnoloogial lubikrohviga.

9.    Vahelagi, räästakastid ja otsakelbad ehitati kinni.

10.  Paunvere Tislermeister tegi uued aknad ja uksed.

Muide, seinte ladumiseks kasutati samasugust tehnikat, mida oli kunagi kasutatud ka hoone ehitamiseks.

Tööprotsess kestis veidi üle aasta

“Meie töös tuleb tihti ette, et esimesest konsultatsioonist kuni hoone valmimiseni läheb aastaid. Selle põhjuseks on konsultatsioonilt saadud info läbitöötamine,” selgitab Wanawiisi ettevõtte juht Malvo Tominga. 

“Omanikel puudub tihtilugu arusaamine, kas ja kuidas hoonet on võimalik taastada. Seetõttu ei osata ette näha ka eelarvelisi võimalusi,” lisab ta.

“Samuti on savihoonete renoveerimise juures palju töid, mida tuleb ajastada vastavalt aastaaegadele. Märgsegudega töötamine nõuab suvekuid, mida on meil vähe ning pikkade kuivamisaegade tõttu võivad tööd jaotuda mitmele suvele,” sõnab Malvo. 

Nii läks ka Mäksa savimajaga, kus taastatud saviseina peale ei saanud lubikrohvi paigaldada enne uut suve, sest sein pidi oma vajumised ära vajuma.

Enne ja pärast piltidelt paistab hoone imeline muutumine

Savihoone tänaseid pilte vaadates võib öelda, et endist taluõue ei tunne enam äragi. 

“Tööetapid jäädvustasin fotodele, et hiljem suur muutus kodu kroonikasse lisada. Algul kujutasin kõike vaid ette, kuid tegelik tulemus oli midagi palju enamat,” meenutab Maris ja lisab, et kui uksed ja aknad lõpuks ette said, käis ta maja kõrval lihtsalt seismas ja tehtud tööd imetlemas. 

“Algupära ja autentsus on sellise hoone korda tegemisel väga olulised, kuid veelgi olulisem on oskus luua tasakaal ja sobiv kooslus vana ning uue vahel,” selgitab ta. 

Nii ongi tänane savihoone valdavalt algupärane, kuid lisatud on mõndagi uut. Näiteks otsustati hoone renoveerimisel loobuda laastukatusest ning ustel, akendel ja otsaseina puitosal kasutati efektse tulemuse saamiseks värvi.

Renoveeritud savihoonest sai ajastutruu panipaik

Täna seisab Mäksa talu kõrval uhke savimaja, mis leiab eelkõige kasutust mõnusa ja ruumika panipaigana. 

“Esmane mõte oli jätkata samaga, milleks hoone algselt ehitati – anda loomade käsutusse,” räägib Maris, kelle taluõuel elab ka mitu toredat hobust. 

“Savihoonega sama katuse all olev kuuriosa oligi juba varem hobuste ruumiks ehitatud. Plaanisime ühendada kaks hooneosa nii, et hobused saaksid liikuda ka savihoone alla, kuid paraku osutus see liialt keerukaks,” selgitab ta.

Kõik asjaosalised pidasid projekti igati õnnestunuks

Projekti kulgu ja lõpptulemust arvestades oli tegu igati ägeda projektiga, mis jääb kõigile osalistele pikaks ajaks meelde. 

Kuigi hoones on vaja veel sisetöid teha, on pererahvas õnnelik, et nende elumaja kõrval on nüüd üks ilus, päästetud põline hoone. “Usume, et savihoonel on veel ees pikk ja väärikas eluiga,” lausub Maris rõõmsalt.